Hiina ja Venemaa strateegilised huvid Antarktikas on mitmekülgsed ja avalduvad nende järjest aktiivsemas tegutsemises piirkonnas. Juurdepääs kontinendi ulatuslikele ressurssidele, sealhulgas magevee jääle, kalavarudele ja potentsiaalsetele mineraali- ja naftavarudele, on oluliseks motivaatoriks, ehkki praegune leping ei võimalda nende kasutamisele pretendeerimist vähemalt 2048. aastani. Lisaks võivad baaside geograafilised asukohad Lõunapooluse lähedal hõlbustada satelliit- ja signaaliluuret, pakkudes tehnilist tugipunkti, mida saaks kasutada globaalse side häirimiseks konfliktiolukordades.
Kaheotstarbelise tehnoloogia kasutuselevõtt teaduslike uuringute kattevarjus hägustab veelgi tsiviil- ja sõjategevuse vahelisi piire, tekitades muret riikide laieneva infrastruktuuri ja tegelike kavatsuste üle Antarktikas. Hiina omab täna regioonis mitmeid siderajatisi ja samuti laiendab seal oma tegevust Venemaa, kes on lisaks muudele sidejaamadele rajanud Antarktikasse ka navigatsioonisüsteemi GLONASS tugirajatised.
Kuigi mõlemad riigid väidavad, et nende rajatised toetavad olulist teaduslikku uurimistööd, kardavad eksperdid, et neid võidakse kasutada ka sõjalistel eesmärkidel, näiteks satelliitide vastast sõjapidamist toetades ja täiustades mandritevaheliste ballistiliste rakettide trajektoore.
Kahjustades alates 1959. aastast piirkonnas valitsenud konsensuslikku rahvusvahelist korda ja seades kahtluse alla Ameerika võime säilitada juhtiv roll kontinendil, suurendavad Hiina ja Venemaa märkimisväärselt konfliktiohu riskipiirkonnas. Kuid hoolimata väljakutsetest rahvuslikule julgeolekule on Washingtoni poliitikakujundajate vastus olnud nõrk ning seda iseloomustab ükskõiksus Ameerika juhtrolli taastamise osas.
Kuigi USA opereerib mitmeid uurimisjaamu ja on traditsiooniliselt toetanud mitmeid teaduslikke uuringuid kontinendil, pole riigi investeeringud ja strateegiline fookus suutnud konkureerida tema vastaste ambitsioonidega. Rahvusliku Teadusfondi, kes hetkel vastutab Ameerika Antarktika algatuste eest, krooniline ebaõnnestumine, on mõjunud programmide jätkusuutlikusele pärssivalt ning on tõsiselt kahjustanud moraali kohapeal. Olukord kujutab endast tõsist ohtu Ameerika huvidele, mille tulemusel on käest libisemas liidripositsioon kasvava strateegilise tähtsusega piirkonnas.
Valitseva olukorra tõttu on selge, et Ameerika Ühendriigid peavad võtma Antarktikas uue lähenemise. Juhtrolli edasise tegevuse osas peaks tihedas koostöös teaduslike osapooltega enda kätte võtma Pentagon. Kaitseministeerium, mis on juba alates 1950. aastatest läbi operatsiooni “Deep Freeze” pakkunud logistilist tuge Ameerika kohalolekuks Antarktikas, omab võimekust, ressursse ja strateegilist ettenägelikkust Ameerika kohaloleku tugevdamiseks piirkonnas ja tema teadus-, keskkonna- ja jälgimisalaste tegevuste arendamiseks kontinendil.
See ei tähenda, et Ameerika Ühendriigid peaksid rikkuma Antarktika lepingut või Antarktika militariseerima. Vajalikke tegevusi on võimalik läbi viia ka kehtiva lepingu raames, mis ei keela “sõjaliste isikute või varustuse kasutamist teaduslikul eesmärgil või muul rahumeelsel eesmärgil”. Pentagonile juhtrolli andmine tähendaks, et USA ei jääks piirkonnas rahvusvahelisest konkurentsist maha ning oleks kaitstud mis tahes sündmuste eest, mis võiksid tema huve ohustada.
Tegutseda tuleb kohe. Kuna Hiina ja Venemaa jätkavad oma kohaloleku suurendamist Antarktikas, peavad Ameerika Ühendriigid uuesti hindama oma kohustusi ja vastutust, et tagada piisav kontroll strateegiliselt olulise territooriumi üle. Pentagon, oma ainulaadsete ressursside ja võimalustega, peaks algatust juhtima, tugevdades mitte ainult Ameerika positsiooni Antarktikas, vaid ka globaalselt.
Allikas: Stars and Stripes
Facebook
Twitter
